Parkimiskohtade puudust ja parkimisega kaasnevat stressi saaks kõigis Eesti suuremate linnade magalapiirkondades oluliselt leevendada parkimise nutikama korraldamisega – kuid selleks peaks riigikohus lõpetama selle keelamise.
Vähemalt paarsada tuhat eestimaalast elab nn magalapiirkondades. Kui need aastakümneid tagasi rajati, oli auto omamine pigem luksus ja parkimiskohti rajati majade juurde ka vastavalt pigem vähe. Kuid tänapäeval on auto, eriti lastega perele ja kesklinnast eemal elades, pigem hädavajadus. Kahtlemata pole iga pere peale linnas vaja kahte autot. Mõni leibkond saab täiesti mõistlikult ka autota hakkama. Kuid isegi sellisel juhul on magalarajoonides parkimiskohti oluliselt puudu.
Lahenduseks kindlasti pole veel rohkema linnaruumi matmine parklate alla. Parkimisruumi on Eesti linnades tegelikult küllaldaselt. Lahenduseks on nutikas, sealhulgas digitehnoloogiat kasutav parkimiskorraldus. Kui igaüks pargibki just oma kodu juures, ajutisi parkimisi on võimalik ette planeerida ja läbipaistvalt hallata ning parkimiskohti õiglaselt jagada, saab ka praeguste parklamahtude juures läbi oluliselt vähema stressiga. Mitmesaja tuhande inimese elukvaliteet tõuseb.
Riigikohus: kui vaid üks on vastu, korraldust pole
Ometi valitseb pea kõikjal magalapiirkondade parklates praegu pigem anarhia kui läbimõeldud süsteem. Miks nii? Oma 21.02.2024 otsuses sätestas Riigikohus, et selleks, et hakata korteriühistu parklas eristama, kes on oma maja rahvas ja kes mitte, või ka jaotama konkreetseid parkimiskohti konkreetsetele elanikele, on vaja kõigi ühistu liikmete üksmeelset otsust.
Jah, hea lugeja, sa lugesid seda just õigesti. Vaja pole mitte majaelanike enamust. Ega ka seaduste ja põhikirja järgi valitud juhatuse ühehäälset otsust. Vaid korteriühistu iga viimse kui liikme tahteavaldust, et jah, selline korraldus talle sobib. Ning kui tahta midagi muuta, siis on taas vaja iga viimse kui liikme allkirja.
Enamik eestimaalasi on elanud kortermajas ja puutunud kokku korteriühistute värvika maailmaga. Nagu hästi teada, on haruldus, kui iga-aastasel koosolekul on kohal kasvõi pool ühistu liikmetest. Igas vähegi suuremas korteriühistus on julgelt 20% liikmetest, kellega on praktiliselt võimatu kontaktigi saada, rääkimata nende tegelikust kaasamisest.
Samal ajal on Riigikohus kehtestanud kogu Eesti jaoks eranditeta reegli, et parkimist vähegi sisuliselt kortermaja juures korraldada ei saa, kui kasvõi ühe liikme allkiri on puudu. Ta ei pea isegi teadlikult vastu olema – piisab, kui olla Eesti korteriühistute elule tüüpilisel moel pelgalt kättesaamatu.
Absurd: miljonilaenu võtta võib, aga parkimist korraldada ei või
Samal ajal, mis nõuded kehtivad ühistule näiteks remondi jaoks mitme miljoni euro suuruse laenu võtmiseks? Seda saavad teha korteriomanikud häälteenamusega. Kuid maja ees parkimist samal moel korraldada ei või.
Õigusteoreetiliselt on Riigikohtu otsuses loomulikult selge ja vaieldamatu loogika. Omandi vaba kasutus on ülitähtis õigus ja selle riiveid ei tohigi lubada kergekäeliselt. Ilmselt polekski mõistlik, kui enamuse otsusega saaks näiteks parkimiskohti üksnes kellegi konkreetse kasutusse anda. Parkimiskord peab kindlasti võimaldama napi parkimisruumi õiglastel alustel kasutamist kõigi majaelanike poolt.
Ometi tuleb teise ja samavõrd üldtunnustatud õiguspõhimõtte kohaselt kõigi õiguste teostamisel alati kaaluda, ega ühe isiku vabaduse võimaldamine ole teistele ebaproportsionaalselt koormav. Praeguse seisuga on aga paraku nii, et üksikisiku õigused on nii ülitugevalt kaitstud, et mõni majaelanik võib täiesti “korrektselt” parkida ühisesse väiksesse parklasse ka näiteks viis autot, mistõttu jääb hulk peresid parkimiskohast üldse ilma.
Õigused peavad olema tasakaalus
Seega kõnealuses küsimuses tundub erinevate õiguste kaitsmise tasakaal olevat tõsiselt paigast ära. Riigikohus on suunanud õigusliku kaitse kogu jõu sinna, et iga majaelanik saaks vähimagi piiranguta kasutada oma õigust parkimisala mõttelisele osale. Aga kui see reaalselt hakkab segama poolte majaelanike mõistlikku ligipääsu oma kodule? Halvendab oluliselt perede logistikat, piirates seega õigusi vabale eneseteostusele, ettevõtlusele või haridusele? Kuna korteriühistutel pole raha ja linnadel üldjuhul raha või tahet, et ehitada parkimismaju ja sellega samast maatükist rohkem parkimiskohti välja võluda, siis tuleks leida praeguste olude piires paremini tasakaalus lahendus.
Mõistlik lahendus oleks, et parkimiskorda saab kehtestada korteriühistu üldkoosolek lihthäälteenamusega. Sellisel juhul on oma õiguste mõistliku pingutusega kaitsmine ka igale majaelanikule jõukohane: saab koosolekul osaleda, sõna võtta, argumente esitada ja teisi veenda. Parkimine kui kõiki puudutav igapäevane teema võiks isegi tõsta koosolekutel osalejate protsenti, mis oleks samuti kahtlemata ainult positiivne kõrvalmõju.
Seega tõsiselt tasub mõelda Riigikohtu vastava praktika muutmisele. Eluolu on niigi raske ja kiiret leevenemist pole näha. Sellise otsusega saaks aga Riigikohus võtta isegi paarisajalt tuhandelt inimeselt ühe igapäevaselt tülika argimure vähemaks. See oleks suur asi.
Artikkel ilmus Õhtulehes 28.10.2025.
